Eks ta omamoodi ju olegi, uus elu saab alguse. Nii palju emotsioone aga ...
Kõige selle imelisuse juurde.. on see ka üks kuradima õudne asi. Eks ma olin ju koguaeg kuulnud erinevaid lugusid, kui hullusti võib minna ja kui (faking) valus see on ja hiljem toibumine jne. AGA midagi nii hullu ma ei suutnud küll ette kujutada. Olen alati arvanud, et olen üks kõva mutt :D noh, et saan hakkama. Valulävi on mul üpriski kõrge ning väga vinguja/virseja ma ka pole.. aga vott, raske oli küll. Eks kõik sünnitused ole erinevad, seega ei saa ma üldistada, kuid minu kogemus oli siiski ränk. Ma ei oska seda kuidagi isegi kirja panna.
Alustan siis hommikust peale.
Pühapäeva hommikule kohaselt äratuskella hommikul polnud. Tõusime üles, sõime hommikusöögi ning mina hakkasin koristama. Ilm oli nii ilus, et plaanisime kalale minna. Siim sai 3 ahvenat ning mina ja Joni jäime tühjade kätega :D Ega ma väga vaeva ei näinudki, istusin enda toolikeses, pleed ümber ja nautisin päikest. Ostsime kaasa väikse grilli (see, mida saad korra kasutada ja viskad siis minema) ning grillisime vorstikesi jää peal :) Jää oli täääiega paks, mingi 70cm niiet kõik olid autodega jääl.
Koju jõudes tegime lõunauinaku ning õhtul läksime Helini ja Marko juurde grillima.
Sõin kõhu niiiiii täis, et lausa valus hakkas.. siis veel naljatasime, et kõht on nii valus, et kui valud peaksid tulema, siis ma ju neid ei tunnekski? :D
Helin veel enne koju minekut mainis, et ta nii uskus, et täna läheb sünnituseks. KUID õhtu oli ju veel ees :P Jõudsime koju, vedelesime diivanil, kui siis korraga ütlesin "Ohoooo" ning hüppasin diivanilt püsti. Püksis läks kõik soojaks ja märjaks. Kiskusin ruttu püksid maha ja niii ma siis seisin keset elutuba.. ja lihtsalt nirisesin :D See oli niiii naljakas :D jooksin siis ruttu vetsu ja nirisesin seal edasi. Veed aga täitsa nö otsa ei saa, seega toppisin muudkui käterätte jalge vahele ja jäin valusid ootama.
Kell 21.40 tulid veed ning valusid ei kuskilt. Helistasin haiglasse, et kuidas peaksin toimima. Öeldi, et kui valusid ei teki, tuleksime hommikul 8-9 paiku haiglasse. Kui aga valud tulevad ja valude vahe on alla 10 min ja regulaarsed, siis läheksime kohale. Ette helistama siis enam ei pea.
Läksime magama aga otseloomulikult und mul ei tulnud :D
Kell 00.10 tundsin esimesi valusid. Suhteliselt nõrgad, kuid teadsin kohe, millega tegu. Läksin pessu ning hakkasin valude vahesid jälgima. Mul on telefonis selline app, kuhu saan kohe üles märkida, millal valu algab ja millal valu lõppeb. See ise arvutab siis, kui pikad on vahed ja kui kaua kestab jne..
Kell 01.30 hakkasime haigla poole sõitma. Valud hakkasid pihta kohe kuskil 6 min vahedega, selleks ajaks olid vahed kuskil 4min, vahepeal viskas isegi 2min. Sõidu ajal jäid vahed suuremaks.
Kell 02.30 jõudsime haiglasse. Valude vahed olid 7min. Tehti ultraheli ning kontrolliti avatust, mis oli ainult 1cm :O eks siis sama, mis oli kunagi ammmu.
Nagu pildilt näha, olin veel üpriski positiivne :D
Meid viidi sünnitussaali, kuna olin sel hetkel ainuke sünnitaja. Siimule toodi ka voodi, et ta saaks puhata. Mina aga magada ei saanud.
Kell 03.50 võtsin valuvaigistavad rohud sisse, kuna valud olid muutunud valusamaks. Väsimus oli peal. Proovisin puhata, kuid iga valu ajal ajasin end püsti ja liikusin.. sest voodis ei saanud valutada. Siis aga hakkasid valude vahed pikemaks muutuma.. lõpuks isegi 10, 20, 30 minuti vahedega. Sain natuke tukastada, kuid siis tuli arst. Kuna sünnitegevus aeglustus, mõtlesime, mida teha..
Kell 9.00 kontrollisime avatust, 2cm !!! Niiiii vähe. Ma olin valutanud juba 9 tundi, kuid sünnitus arenes nii aeglaselt.
Kell 11.00 pandi tilgad peale. Sain käe külge vooliku, mille kaudu sain mingit ainet, mis sünnitegevust esile kutsuks. Nii, kui see pandi, olid kohe valud tihedad ja niii valusad. Esialgu aitas see, et Siim valu ajal alaselga masseeris.. siis ei aidanud enam miski. Ma ei tahtnud, et keegi mind puutuks, tahtsin üksi vaikuses valutada.. mitte kellegagi rääkida ka ei tahtnud :D See oli nii jube.. Ma tahtsin ära joosta, kuskile kaugele, kuskile pimedasse nurka.. sinna maha istuda ja lihtsalt olla, oma valudega, üksi. Tahtsin pikali visata ja karjuda, et ma pole veel valmis!! Tahtsin koju tagasi minna ja öelda, et sorrri, aitab, jätkame homme ! Aga ei, ma teadsin, et pääsu pole. Iga valu algus oli niiiiii valus, et võttis hingest kinni. Seda tunnet ei saa kirjeldada.
Kell 16.30 andsin alla ja vajutasin häirenuppu. Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, olin omadega nii läbi, nõudsin epiduari (seljasüst) Pidime arst ootama, kes seda teha võib.. selle süstla selga panek oli NIIII HULLLL !! Pidin voodi peale kerra tõmbama, jalad kõhu peale tõmbama ja siis liikumatult olema. Vahepeal on aga valud, kuid liigutada ei tohi. Ma värisesin üle keha valudest, see oli niii kohutav. Sel hetkel läks Siim koridori nutma, kuna tal oli minust nii kahju.. Võttis seal end kokku ja tuli sisse tagasi. Ma sain seda teada alles pärast, kuna ma olin valust nii sooda juba ja silmad pigistasin kinni. Kui see tehtud sai, hakkas kergem. Vähehaaval kadusid valud või noh, ei kadunud, vaid ma lihtsalt ei tundnud neid. Sain puhata ja vist isegi hetkeks jäin magama.
Järgmisena tundsin valusid sabaluu ja tagumiku juures. Küsisin, kas see on normaalne? Jep - kõik kohad ju avanevad. Alguses oli lihtsalt ebamugav ja üritasin magama jääda, kuid siis muutus valu väljakannatamatuks. Nõudsin leevendust aga seda ei olnud.. õudne, ma tundsin luuvalu. Selline tunne, nagu keegi raudkangiga kangutaks keha laiali.. õudne!
Proovisin vetsu minna aga midagi ei tulnud.. läksin voodisse tagasi ning tundsin pressimise vajadust. Noo täpselt nagu sul oleks kõht kinni aga hirmsasti tahaks pressida. Kutsusime arsti, kuna ma ei suutnud neid valusid enam kannatada. Kontrolliti avatust, 9,5 cm!! (10cm on täisavatus). Ämmaemand ütles, et "Nonii, sa hakkad kohe sünnitama. Ütle, kui sa tunned survet pressida" Ma tundsin seda juba viimased 10minutit. Öeldi, et pressis siis!
Olin segaduses. Mismõttes pressi? Lihtsalt lampi? Lihtsal voodi peal, hakkan pressima? See tundus nii imelik.. aga no mis mul ikka üle jäi kui järgmise valu ajal kopsud õhku täis võtta ja pressida.
Kui paljud on öelnud, et valutamine on kõige hirmsam osa sünnituse juures, siis minu arust see pressimine ka väga palju alla ei jäänud. Polnud küll otseselt nii valus, kuid see võttis niii läbi. Laps võib välja tulla nii 3-5 pressiga, kui ka mitme tunniga. Mulle tundus, et ma pressisin seal mitu päeva :D Lõpuks olin nii läbi, et lihtsal ei jaksanud enam.. Siim oli tubli, pühkis higi ja tegi mulle tuult. Elas nii kaasa ja innustas, et sa jaksad küll ja sa oled nii tubli. Kõige selle peale sai ta ikka sõimata natuke :D Ropendasin ka ja siis palusin eesti keeles vabandust :D Üldse olin ma lõpuks nii sooda juba, et rääkisin vahepeal eesti keeles.
Mulle tundus, et see laps jäääbki minu sisse, et ma ei jõuagi teda välja pressida. Kaalusime juba vaheliha lõikust ning ma sain selle jaoks juba tuimestuse. Ämmaemand aga nii uskus minusse ja palus veel proovida.. Surusin hambad risti ning proovisin veel. Öeldi, et juuksed paistavad.. tahtsin ju ka näha :D see kõik oli niiii kummaline. Järgmiste pressidega sain pea pooleldi välja ning siis öeldi, et ära pressi, las venib. MISMÕTTES? :D Nii kui pea välja sai, tuli keha juba lipsti tagant järele. Tundsin niiii suurt kergendust.. me saime hakkama :) Siim andis piraka musi ja tundus, et kõik õudus ongi läbi.. Last aga mulle rinnale ei tõstetud, vaid viidi eelkontrolli. Tundsime muret, kuna ta ei hakanud kohe nutma.. (ei peagi kohe hakkama) aga ta viidi ju kohe ära ! Miks?
Siis tuli arst ja ütles, et isa saab vaatama tulla. Öeldi, et lapsel on hingamisega midagi, et ta hingab pinnapealselt. Tuldi ja näidati mulle ka last. Sain talle pai teha ning ta viidi uuesti ära. Ohhh seda muret.
Mind hakati õmblema, sain mõned sisesed ja paar pealmist õmblust. Öeldi, et pole väga hullu. Mul oli nii savi, tehke mis tahate. Jalad tõmblesid ja käed värisesid. Kuid see teadmatus oli kõige hullem.
Peale õmblusi sain pessu ning siis toodi meile süüa. See kulus täiega ära.
Nagu näha, olin ma näost täiega paistes.. silmad oli paistes ja terve nägu oli pisikesi verevalumeid täis. Nagu akne. Sai ikka kõvasti pressitud :D
Uuurisime muudkui arstidelt, et kuna me last saame vaatama minna? Kas temaga on kõik korras? See teadmatus ajas hulluks! Meie elu pikemad tunnid.. muudkui venisid. Peas käis läbi nii palju mõtteid. Kõik kodused ka muretsesid.. mina ei tahtnud kellegagi rääkida!
Kella 20.30 paiku toodi ratastool ning me läksime titat vaatama. Kujutasin juba ette, kuidas ta on üleni voolikute ja juhtmetega kaetud ja õõõõh, see oli nii jube. Kui õnneks oli tal ainult üks juhe, millega jälgiti tema südametööd. Öeldi, et olukord on stabiilne ning hetkel midagi pahasti ei ole. Kuna hingamisega oli alguses probleeme, tahtsin nad jätta ta ööseks järelvalve alla. Arvasime samuti, et see on hea mõte. Sain beebi korraks sülle ja nii me siis imetlesime teda. Olime nii õnnelikud, kuid samas nii mures. Mõtlesime, et ta on ju niii armas ja niii tubli, tal ei saa ju midagi pahasti olla?
Mind viidi palatisse ning Siim pidi koju minema. Õhtul käisin veel rinnast piima välja pumpamas, et kontrollida, kas piima ikka tuleb. Õnneks tuli ning pumpasime pudelisse, et hommikul beebile viia.
See öö oli kohutav. Ma olin niii läbi omadega, et jäin vist hetkega magama.
Hommikul kella 8 ajal tuli Siim haiglasse. Sõin hommikusöögi ning pumpasime uuesti piima beebile. Jõudsime poole 9 ajal sinna ning Kevini (meie beebi nimi) seisund oli stabiilne. Saime ta sülle võtta ja nunnutada. Kella 10 ajal pidi arst jõudma, et teda siis üle kontrollida. Kõik oli korras, kõik näidud olid korras, kõik oli hästi! Meie Kevin sai meie juurde :) Sel hetkel ma tundsin, kuidas suuuuuuur kivide hunnik langes õlgadelt. JESSSS, TEMAGA ON KÕIK KORRAS !
Selle lausega lõpetangi tänaseks. Postitus läks päris pikaks, kuid tahtsin selle kõik kirja panna.
Aitäh kõigile, kes meile kaasa elasid ning meile pöialt hoidsin :)
Üritan mõni päev meie esimestest päevadest ka kirjutada, kui selle põnni kõrvalt aega üle jääb :)
Kevin soovib kõigile ilusat töönädalat ! :)
Pildil on ta 4 päevane :)
No comments:
Post a Comment