Lähedastele pole see enam mingi uudis, kuid siin kirjutan ma sellest esimest korda. Kuidagi hirmutav oli sellest varem kirjutada.. ei olnud harjunud veel selle mõttega.
Nüüdseks on meil jooksmas 17 nädal, ehk siis kuskil neljas kuu? No igatahes oleme varsti täitsa poole peal :) täitsa uskumatu, kuidas aeg lendab!
Lapsi oleme me alati soovinud ning viimased aastad ka sellel teemal pikemalt peatunud, kuid enne "oma kodu" ei soovinud me sellele veel nii põhjalikult mõelda. Arvestades otseloomulikult fakti, et elasime viimased 2 aastat pisikeses ühetoalises korteris.
Kui me siis lõpuks (appi, varsti juba aasta möödas) ometi päris päris oma kodu saime, ei takistanud justkui mitte miski enam meid selles pisikeses soovis. Sellest hetkest andsime saatusele ? vabad käed - või kuidas seda nüüd niimoodi ilusti öelda? :D
Eks meil kõigil on ju sisimas juba väikene "oma plaan" ka paigas.. nimelt olin ma juba nooruses mõelnud (appi, räägin nagu mingi vanur), et kuskil 25 aastaselt sooviksin ma oma esimest last. Olen hetkel 24, Siim 25 - niiet peaaegu :D Ja hiljem hakkasin ma mõtlema, et ideaalne oleks ju jääda kuskil alates suve lõpust rasedaks, sest siis sünniks laps alates kevadel. Kevadel on ju ikka rohi rohelisem ja päike kollasem :D ja mulle nii meeldib see ärkava looduse lõhn! Veel tundus mõistlik enne suve kuumasid juba lapseke kätte saada, sest no ma ei tahaks mõeldagi, et peaksin suve kuumematel päevadel oma paistes jalgade ja suure kõhuga (ja pepuga) ringi müttama :D
Mis ma selle kõigega öelda tahtsin? - minu rasedus kukkus lõpuks välja täpselt nii nagu ma kunagi olin mõelnud, et võiks ollla :) meie beebi tähtaeg on kas märtsi lõpp või aprilli algus. Need arstitädid koguaeg muudavad seda aga noh, sinnakanti see jääma peaks :D
Mis mind veel hiljem natuke naljakalt tundma pani, on see, et .. sel samal päeval, mil me positiivse rasedustesti tegime, käisin ma hommikul Siimu emaga kirbukal. (nad olid meil külas ju suvel)
Midagi head me tookord nagu ei saanudki.. ostsin ma ainult ühe (kolm) asja -
Nende külge saab käterätikuid rippama panna. aga kas te lugesite, mis seal peal kirjas on ?
Isä, äiti ja vauva (isa, ema ja beebi) Oli see ainult kokkusattumus, et nad just sel päeval mulle näppu jäid ja meiega koos koju tulid?
Testi tehes olin ma tegelikult juba üsna kindel, et tulemus on positiivne - miski minu sees tundis seda :) Niiet, nii kaua kui test oma tulemust näitama hakkas, asjatasin mina juba köögis, mitte ei passinud seal ninapidi juures.. ning kui Siim siis ütles, et "õuuuu, mis need kaks triipu tähendavad?" - tuli minu näole niii rahulolev muie :) kas sellepärast, et ma olin rase või sellepärast, et mul oli õigus? - vot ei teagi :D
Eks alguses oli ikka see, et kuuule, äkki see test oli praak? Niiet mõned nädalad hiljem tegin ma igaks juhuks veel ühe :D seegi oli positiivne, niiet tuli selle raske saatusega leppida ! NALIII - me olime väga rahul :)
Kuskil 8 nädalal käisin ma esimesel ultrahelil. Saime teada, et ta tõepoolest on olemas ning teda on ainult üks :)
No te vaadake vaid, kui imepisikene ta oli!
Kuiskil 13 nädalal käisime Kotkas ultrahelil. Võeti igasugu proove ning uuriti, kuidas ta seal kasvanud ja arenenud on - suurepäraselt !
Temast oli vahepeal täitsa beebi saanud.
Nagu ma eelnevalt juba ütlesin, on meil hetkel jooksmas 17 nädal.
Hetkel on tema pikkus kuskil 16cm, pea ümbermõõt 11,5cm ning ta kaalub kuskil 135 grammi.
Täitsa naljakas, et ta minu kõhtu ära mahub? Mul on küll väike punu ees aga no 16cm on ikka päris pikk ju ? Okei, eks ta seal rohkem keras ole :P
Ta oskab seal kõhus juba imeda, neelata, pissida, teha hingamisharjutusi ning liigutada ennast. Kas pole mitte äge? :D Või nohh, see osa mulle ei meeldi, et ta seal pissib. Neelab oma lootevett alla ja pissib selle siis tagasi lootevette :D no pole hullu - umbes iga kolme tunni tagant vahetub lootevesi välja. Tema jalad on juba kätest pikemad ning peaaegu täitsa valmis arenenud. Tema liigutused muutuvad järjes rohkem täpsemaks. Tema ülehuule kohal olev vagu peaks sellel nädalal juba nähtavale tulema :) Igatahes, ta on juba täiega tubli seal !
Mis ma oskan veel öelda? Meist on saamas väike pere, päris oma väike pere. See kõik tundub nii põnev ja ma ei jõua teda ära oodata! Seni naudin oma tujusid ja isusid ning venitusarme :D
Elu on ilus, sõbrad !
No comments:
Post a Comment