Kuidas nii? Me hakkasime unekooli tegema.
Ma alustasin juba kuu aega tagasi ühe inglise keelse raamatu lugemist, kus räägiti lapse unest ja kuidas õpetada last, et ta oskaks ise magama jääda. Nooh, sellest ajast alates ma ka vaikselt hoogu võtsin, et alustada.
Miks? Sest meie beebi oli nii ära harjunud, et teda süles magama kussutati. Viimasel ajal ei sobinud enam vankris ka tuttu jääda, vaid ainult süles, ringi õõtsudes, samal ajal kuss-kuss või mingit muud rahustavat häält tehes. Vahel joppas ja ta jäi magama 10 minutiga, vahel venisid need kussutamised 1,5 tunni pikkusteks! Mu selg oli omadega juba täitsa läbi. Ei ole see 7 kilo midagi nii vähe, eriti arvestades, et seda tuli ette iga tunni tagant, mil ta oli üleval olnud.. uuh, praegu ma mõtlen, et kuidas ma üldse nii kaua vastu pidasin? Oli hetki, kus ma nutsin koos temaga, kus ma vandusin, et "no pelśśśe, mis sul viga on?" Hetki, kus ma tahtsin alla anda, et enam ei jaksa.. aga samal ajal kussutasin ja tammusin mööda hoovi ikkagi ringi, sest ma teadsin, et muidu see laps magama ei jää ja keegi ei saa ju meid aidata! Oli hetki, kus ma tahtsin ta smartpostiga vanaemadele saata :D See kõik ei tähenda, et ma ei hooliks või et ma ei armastaks teda, vaid see oli väsimus! tüdimus! jõuetus! Öösel magama minnes ma palusin jumalat, et täna oleks see ööö, mil ta magaks kauem kui 2 tundi jutti.. aga seda ööd ei tulnud! Siim kolis teise tuppa diivanile magama, kuna ka tema uni oli häiritud. Nii ma siis ärkasin iga öö, iga 2 tunni tagant üles, söötsin ja vahel pidin ka siis ta tagasi magama kussutama.. vahel istusin diivanil silmad kinni vajumas, laps süles ja lihtsalt ei julgenud teda maha panna, sest ta võib ju ärgata.. oeh :D Ma muutusin ka inimesena, eriti tõre olin ma Siimu vastu hommikuti.. ta ärkab meil kell 5 hommikul ja meie magame köögi kõrval. Ma tundsin, et kõik on minu õlul.. tema saab diivanil rahulikult magada ja kui ta julges hommikul köögis veekeetja tööle panna, siis ma ei jätnud oma arvamust enda teada.. õudne, milline nõme mutt :D Selles kõige taga oli väsimus, 4 kuud magamata emme.
Miks just nüüd? Ma võtsin ikka kaua höögu, rahustasin end mõttega et no pole ju hullu iga 2 tunni tagant ärgata, mõned ärkavad iga tunni tagant.. jne. Aga esmaspäeval, kui ma olin teda 30 min kussutanud ja õõtsutanud ja talle sada unelaulu laulnud ning ta ikka veel röökis, sai mul küllalt. Kaua võib? Tal oli kõht täis, mähe kuiv, ta oli mul süles ja ma kussutasin teda - ja see kõik oli ikkagi vähe?? Aitab! Olin seda hetke juba oodanud, mil mul käib peas plõks - et nüüd on aeg. Mis siis ikka, pidasime Siimuga plaani (kes oli kahe käega poolt, nähes kui läbi ma juba omadega olin) ja panime ta vankrisse.. Kõigutasin vankrit, tegin talle pai ja ta lihtsalt nuttis ja nuttis.. 45 minutit ja vaikus. Ta magas 2,5 tundi jutti !! :O Viimasel ajal tegi ta poole tunniseid uinakuid, vahel tunniseid. Ja nüüd, nii kaua! Tavaliselt magas ta nii kaua kas öösel või päeval minu kaisus. Ja öösel magas ta 8 tundi jutti :O Täitsa lõpp, ma olin hommikul niii heas tujus, et oleks vabalt hundirattaid visand. Ta sõi kella 4 ajal ja magas peale seda veel 3 tundi otsa. Oiii, ma tundsin, et sain sellest kõigest jõudu juurde. Nüüd ma enam alla anda ei tohi. Ma ei taha nüüd kõike seda ära sõnuda (ptüi ptüi ptüi) aga kõik on juba parem. Hetk tagasi nuttis ta 5 min ja jäi ise oma voodisse magama. Ma olen nii rahul :) Eks näha ole, kuidas see meil nüüd edasi läheb, sest täna on alles kolmas päev. Höidke meile pöialt :)
Papa ehitab Visale kuuti, Kevin on töödejuhataja.
Üritame teda vahel ikka vankriga ka harjutada.
Kuid kõhuli meeldib talle rohkem olla :D
Samal päeval, kui alustasime unekooliga, mekkisime ka porgandi-kartuli püreed. Maitses :)
Viimasel ajal on blogis ainult beebijutud. Selles pole aga midagi imestada, kuna meie elu käibki nüüd ju beebi järgi. Kuid, oleme suutnud ka sõpradel külas käia ja iga nv on meil ka külalised olnud.
Üleeelmine nv olid Ott ja Maili oma pisipoja Lennartiga külas. Vahepeal sünnitas Helin tita, keda me juba vaatamas käisime ja kellele laupäeval katsikule lähme :) Reedel tulevad naabrid külla. Meil on niiii toredad naabrid, kuskil 40-50 vanused ja neil on kuldne retriiver nimega Onni. Nad on meil mängimas käinud kutsaga ja meie neil. Üleeile oligi naljakas, et panin lapse magama ja läksime neile külla.. nad elavad nii lähedal, et võtsin raadiosaatja kaasa. Saime lõpuks ometi ka kuskil kahekesi käia :D muidu üks (enamjaolt siiski emme) tegeles lapsega ja nö rahu ju väga ei saanud :D
Eelmine reede käisimegi Helini titat vaatamas. Ta oli siis alles päev "vana" ja niiiiii pisike :) ning järgmine päev käisid meil külalised - neli peret, 6 last, 3 koera :D Õu oli rahavast täis ja siblimist-sablimist jätkus :D
Teate, eile Kevin magas 3 tundi päeval jutti ja mul hakkas igav :D esimest korda ! Sest no koristada ma väga ei saanud, kuna ei tahtnud teda üles äratada, siis ma lihtsalt lebotasin diivanil, chillisin netis ringi jne :D Täitsa naljakas, ma tundsin ennast kuidagi päris kasutuna :D olin unustanud juba, mis tähendab niiisama olla..
Visa on täääääääiega kasvanud :)
Olgu, tõmban nüüd otsad kokku ja lähen teen endale paar võiksi.
Meil on jube palav ja lämbe, vihma ei ole ka kaua kaua tulnud.. uuh, tahaks ujuma! (pole see aasta jõudnud)
Mõnusat töönädala lõppu :)
